Kolmapäev, 16. mai 2012

Valged pärlikesed

Oli ükskord kotitäis valgeid helmeid, kahes suuruses. Peenemalt väljendades akrüülist. Olid ja näitasid ennast oma ilusamast küljest.
Kapiriiulilt pilgutas neile silma valge heegelniidi kera. Abiks tuli ka nõel ja suht vabatahtlikult läksid need helmed ka kenasti riburada heegelniidile, kindla rütmiga.
Siis tuli eriti vilgas heegelnõel ja heegeldas need helmed pikaks jupiks ja.... kõik !
Nagu öö oleks vajunud helmeste peale, aga nad ju nii tahtsid särada...

Kuidagi soiku jäi see värk.
ja see jupike ootas, ja ootas ja ootas.... kolis aeg-ajalt karbist karpi ja ootas. vahel ka jätkuvas pimeduses.

Ja ühel õhtupoolikul koos teiste asjadega karbist teise rännates pudises kõrrrrrr põrandale, täies tükis.
Õhtupäike sillerdas tema lumivalgel kleidil ja elu tärkas selles jupikeses taas.
Samas olid ka kotike ülejäänud helmestega. Keejupats rändas lauale, nõela ja heegelniidi kaasabil moondusid otstesse narmad. Oh neid on nii edev sahistada.
Ja järgmise päeva hommikul taltsutas nõel elastse niidi abil peotäie helmeid liikuvaks elastseks kinniseks.

Päike mängib sillerdavalt kaelakee helmeste kumerail põskedel. Üks nukker ese karbist on säravaks printsessiks muutunud.

2 kommentaari:

  1. See printsess on imeilus ja olgu tänatud saatusesõrm, mis ta pimedusest päästis !
    Sinu mõte ja sõrmed muidugi suurima töö tegijatena veel eriti !

    VastaKustuta