Mu söödiklill hakkas õitema. Viskas eriti pikka varre välja, ja tekitas sinna õiekobara.
Pintslisse on ta pistnud ühe sääse ja ühe kärbse, minu abiga. Need lehed on aga alles ja ilusad. Koledaks lähevad hoopis need alumised leged. Lausa mustaks ja siis kukkuvad ära, natuke ülevalpool olevad lehed on äärst musta viiru tõmmanud.
Peale eelmise postituse nahkaläinud põimimist tegin katestusi veel, enda peal. Et mis see siis ometi on, ma ei suuda nüüd ühte põimingut teha. Ühte jah.... ma tegin kaks.
Roheka jumega klaas helmed. Seemnehelmes 6/0 ja umbes sama suured vihmapiisakujulised helmed, seest kerge hõbedase jumega, et ikka sätendaks
Pisut lähemalt pilt ka.
Ja punane-roosa
Punane helmes 2/0
roosa, seest hõbetatud 6/0
ja keemikad matid tilgad, umbes 4x6 mm
Ja lähipilt kah.
Suvilas tabasin õitseva murulaugunuti
Punans sõstar pole veel punane. aga möödaminnes näksata kõlbab. Selline karge amps.
Hurmavalt lõhnav põõsas.
Kahjuks suudab see väga kiirelt läbi õitseda
Ja suur mesimumm korjel. Piimnõgese õiekobaral.
Ilusat püha. Kahjuks küll JÄLLE jaanilaupäeval sajab. Aga suvilasse lõket tegema lähme ikka.
Pidupäeva kõrvarõngad
Ja nõnda ongi, et kui jutt pärlitest ja punumisest, siis Sinu puhul ei ole sõnadel `ei saa` või `ei oska` üldse mingit lootustki ellu jääda ! Ja see on tore !
VastaKustutaPraegused varasuvised emotsioonid nii nägemis-, kui haistmismeelele on värsked ja hellitavad. Jänesekapsast ja hapuoblikat näkstes või piimanõgese mahla maitstes saab ka maitsemeelele pai teha...
Aha too `söödiklill` on vaatamata elukommetele väga kena siiski ja usun, et ta vähemasti ei lõhna nagu raipelill.