pühapäev, 5. juuni 2011

Kõrred vaigus.

Aeg- ajalt ikka ju nikerdan midagi. Vahepeal ikka helmestega, kuigi jah, ka kudumine on mõnus.
P.s sokikudumine mitte.
Miski aeg tagasi kahtlesin enda tegemisoskuses ja tahtsin umbes 75 % pärlistaffi maha müüa. (natuke ikka jätta alles, et no, mine tea.... )
Aga see oleks vajanud paljude asjade kokkukorjamist, karpides sorimist, ja karpe pole vähe, ning siis pildistamist kaalumist jne.
Vahel muidugi tekkis tõrge, eriti kui leiad midagi, mis on ammu ununenud, et selline pärlike mul olemas on ja et no sellest ja sellest saaks ka ju huvitava asja kokku teha.
Sedasi siis asjade kokkukogumine venib ja venib. Ükskord ma teen selle kokkukogumise nagunii. Kui palju ma maha müün, see selgub ikka sellest, kuidas ma neid kokku kogun.

Ja seega, kuna ma pole selles eriti usin, siis mässasin hoopis vaiguga. Polegi sellega ammu midagi teinud.
Esmalt siis lihtsam teostus.
Rukkilillepildid ja teokarbilaastud.

Pisikesed lillakat tooni klaaspärlid ja Küünele kleebitavad fimolaastud.
Pildile need kenasti ei jäänud, ei päikeses, mis säras kenasti, aga tekitas tobedad varjud


Edasi läks asi loodusliku materjali kasutamisele
Lillekesed on tegelikult tillukesed Meelespea õied, aga selle keemilise segu mõjul on hoopis kollased.
Ripats , kandiline

Ja ümar ripats

Ning hoopis edasi panin kõrred, need ei muutnud oma värvi
Lisaks tilluke liblikas
Ja pisuke eelpainutatud käevõru traadi kasutus kõrvarõngaste juures.
Pikad, kohe hästi pikad
Arvatavasti keti otsad ulatuvad õlale.

Sellised pisikesed tegemised siis.

2 kommentaari:

  1. Looduslik materjal vaigus on andnud imetabaselt kena tulemuse!

    VastaKustuta
  2. Mulle nii meeldivad need vaigust ripatsid!
    Ehete tegemine on minul täitsa tahaplaanile jäänud, mõnus nokitsemine on, aga pole aega, teised tegemised on tähtsamad. Vaatasin ka hiljuti oma pärlivarusid ja mõtlesin, et seisavad siin nii sama , aga maha müüa ka ei raatsi, äkki tuleb mingi hoog veel peale.

    VastaKustuta